Olukorrast banaanirahariigis

“küberpunkar” Martin Paljak kirjutab:

(05.02.2014) Laupäeval, 28. detsembril kell 02:00 hommikul potsatas minu e-postkasti LHV panga uudiskiri ja tuletas meelde kurba tõsiasja: alates esimesest veebruarist 2014 võtab Eestis pankadevaheline makse senise tunni-kahe asemel ca 5 tundi.

Teisisõnu toob uuele IT-lahendusele üleminek kaasa minule kui tavakasutajale olulise parameetri – ülekandeks kuluva aja – mitte paariprotsendilise, vaid mitmekordse tõusu.

E-riigi reklaamis kuulutatakse, et “internetipank on avatud 24 tundi päevas ja tervelt 99.8% ülekannetest tehakse interneti teel“. Sellise reklaami taustal tundub imelik, et Eestis asuva panga poolt saadetud e-kiri potsatas välismaal asuvasse postiserverisse edukalt kell kaks laupäeva öösel, samas ühest Eesti pangast [2] teise liiguvad bitid ja baidid ainult tööpäeval üheksast viieni. Vägisi jääb mulje, et vahepeal saab kas internett täis või tõmbab koristaja juhtme seinast.

Veel jaburam tundub, et raha liigutamine kahe lähestikku asuva pangakontori serveri vahel aeglustub tundide võrra, kui mujal maailmas tehakse sadades miljonites dollarites investeeringuid niigi kiirete finantstoimingute kiirendamiseks kasvõi mõne millisekundi võrra, üle Atlandi.

Sellise info taustal ei ole raske mõista viimasel ajal aina kasvavat üldsuse huvi digitaalsete vääringute vastu. Olgu põhjuseks pankade hinnakirjaga peale surutav sularahavaba tulevik või eluterve paranoia, et välismaised luurajad inimeste järel massiliselt nuhivad, kasutades pankadesse jäävaid elektroonilisi jälgi.

Üks lihtsalt mõõdetav näitaja on krüptovaluutade lipulaeva – Bitcoin’i – makse kinnitamiseks kuluv aeg, mis keskmiselt on 6×8 minutit ehk ca 50 minutit (seletus)). Erinevalt lihtsast kahe osapoole vahel toimuvast tehingust – mida saab vastastikkuse usalduse alusel teha millisekunditega – on sellise ülekande toimumise sõltumatu kontrollimine võimalik kogu internetil (tehnofriikidele: natuke on see sarnane Eestist pärit Guardtime ajatempli verifitseerimisele).

Mugavus, kiirus ja kokkuhoid – need peaksid olema e-teenuste peamised tõmbenumbrid, mis aastaks 2020 peaks riigi seatud eesmärkide järgi tooma meile elektroonilise isikutunnistusega virtuaalhingi (e-residente) nagu … lauale jäetud kook palaval päeval herilasi. Kummalisel kombel on ametlikuks võrdluseks võetud pangandusteenused ja Šveits (kirjas teisel leheküljel). Kui kusagil “vanas Euroopas” on ülekandeks kuluv 4 tundi tõeline edasiminek mañana asemel, siis Eestis tundub see tahtlik konkurentsieelise nullimine. Kas ei suudetud Eestis seni kasutusel olnud tehnoloogilist lahendust edukalt Euroopasse eksportida? Äkki peaks Eestis maksete jaoks hoopis kasutusele võtma Bitcoini?

Mida teha, kuidas edasi? Kas tõesti jooksevad inimesed lähemalt ja kaugelt ummisjalu kohale ainult ID-kaardil oleva virtuaalse identiteedi ja digitaalse allkirja peale? Kui riik kolib pilve ja see pilv veel omakorda välismaale, kuidas hakkavad need virtuaalsed kodanikud enda makse maksma? Banaane ju virtuaalse maksuameti ukse taha tassida ei saa…

Nuputamist peaks jätkuma nii tehnikutele kui juristidele ja pikaks ajaks. Kindlasti ei tasu e-riigil krüptorahade valdkonnas juhtuvat passiivselt pealt vaadata.


(17.04.2014) Eelneva teksti sahtlisse kirjutamisest on möödunud paar kuud ja vahepeal juhtunud maailmas palju hullumeelseid sündmusi, millest nopiks välja mõned uudised:

Kaks esmapilgul erinevat, kuid tegelikult sarnast lugu. Raha trükkimine on kiivalt kaitstav riiklik monopol, mis enamasti omistatud ühele pangale – riigi keskpangale. Samasugune seadusega tagatud riigile kuuluv monopol on raha abil maksude kogumine ja sunni kehtestamine (millele pakuvad “konkurentsi” katuseraha korjajad). Minu vanaisa ütles alati, et surm ja maksud on kaks kindlat asja siin maailmas. Selle kinnitamiseks on viidatud vanaisa surnud ning USA-s otsustati Bitcoini maksustada nagu (kinnis)vara, mitte nagu finantsvahendit.

See on oluline, sest krüptorahade puhul pole kõik ühel meelel, kas tegemist on eraldiseisva väärtusega või ainult vahendiga selle liigutamiseks. Bitcoini käigus hoidmiseks vajalik elekter maksab “tavalist raha” ja selle “kaevandamiseks” tehtud arvutused peaks olema väärtus omaette. Lõppude lõpuks veebipoest tellitud televiisor näitab sama pilti sõltumata sellest, kas ta on tellitud elektri kulutamisega saadud bitcoinide või PayPali ja Visa abil krõbisevate eurode eest.

Banaanidel pole tiibu, nende jaoks on vaja transporti. Bitcoini puhul pole praeguseks veel täpselt selge, kas peale spekulantide laine kadumist on konkurendiks mõni keskpank või hoopis Visa/PayPal (või suisa meie enda TransferWise). Mõlemad on võimsad vahendid: Venemaa agressioon Ukraina vastu näitas veel kord, et kes kontrollib raha või selle liigutamise kanaleid, kontrollib tänapäeva ühiskonnas väga paljusid muid asju ka. Visa ja MasterCardi sanktsioonid Venemaa vastu kestsid ainult loetud päevad. Ja vastusammuna nõudis Putin mõne kuuga Venemaa oma sõltumatu maksevõrgustiku loomist (ehk saab nimeks PayPal-i moodi ПлатитПутину?).

Siuude soov oma raha järele on uhkete indiaani sõdalaste kauget ajalugu arvestades mõistetav ja selle jaoks disainitud krüptoraha hea sümboolne valik. Kuid Tallinna puhul on lähiajaloost võtta näiteid, mis panevad kukalt kratsima:

  1. Pealinnal juba on sisuliselt oma virtuaalne munitsipaalraha, mille “pangakaardiks” on Ühiskaart, virtuaalväärtuseks tasuta bussisõit mida “kaevandatakse” pärisrahas korjatavate maksude abil ja mille monopoli kehtestab munitsipaalpolitsei.
  2. Tallinn tahaks hirmsasti mingit maksu koguda (1% müügimaks).

Pole väga raske selle kahe uudise taustal fantaseerida (loodetavasti see ainult fantaasiaks ka jääb), kuidas loodav munitsipaalpank tahaks samuti oma enda virtuaalraha luua, millega munitsipaalturultsaaks munitsipaal-kartulit. Taustal kogutavat maksu saaks nimetada hoopis teenustasuks ja “katuserahaga” olekski JOKK.

Loodetavasti ei saaks loodava virtuaalraha nimeks Ühisraha, sest vanemad inimesed võiks asutatavat panka vanast harjumusest Ühiskassaks kutsuma hakata …


[1] Kui arvelduseks kasutataks banaane, siis selle 5 tunniga jõuaks teha mitte ainult riigisisese ülekande, vaid isegi rahvusvahelise: Lätist Venemaale ja vahepeal jõuaks pealinnas kontroll-kaalumisel ka käia. Siit kaugelt päris-banaanisaarelt vaadatuna oleks bananacoin’il – kullastandardilaadsel banaanidel põhineval virtuaalrahal – isegi jumet. Midagi Dogecoin virtuaalraha ja araablasteHawala ristamisest saadavat. Eestlastele hästi teada-tuntud “banaanid sulle, raha mulle” kaasaegsem variant. Mine tea, äkki medalit väärt banaaniäri TransferWise 2.0 😉

[2] Rootsi panga kohaliku filiaali

Allikas



Lisa kommentaar