Tugevused ja nõrkused

Krüptoraha tõel põhinev süsteem on ühtlasi selle suurimaks tugevuseks ja nõrkuseks.

Positiivsena on välja toodud transaktsioonide kiirust ning ülekandetasude madalat hinda.

Enamik nõrkusi, mida krüptorahaga seoses teatakse, on (on olnud) ühtlasi ka tavarahaga seostatavad: parim näide on võimalus, et rahakott varastatakse.

Tugevused

Krüptoraha detsentraliseeritud ja matemaatilisel tõel põhinev olemus on tema suurim tugevus.

Krüptoraha on nimetatud ka protestirahaks, mis tekkis vastukaaluks kehtivale rahasüsteemile: kellelgi (sh mitte ühelgi pangal ega poliitikul) ei ole võimalust oma otsusega krüptoraha olemust ja aluspõhimõtteid muuta. Ühtlasi puudub neil võimalus (ka kaudselt) tekitada näiteks panganduskriise. Ei ole ilmselt juhus krüptoraha turule tuleku aeg, mis langes kokku ülemaailmse panganduskriisiga. Inimesed ei tahtnud enam usaldada pankasid ega poliitikuid ja olid väga vastuvõtlikud igale uuele lahendusele, mis seda vältida võimaldas.

Andmebaas ehk avalik raamatupidamisregister ehk tehinguplokkide ahel kajastab kogu ringluses olevat ehk kaevandatud raha ja sellega tehtud tehinguid, aga samuti infot kõigi kontode kohta, millega krüptoraha on olnud seotud. Kui raharingluses ei ole võimalik jälgida konkreetsete pangatähtede liikumist, siis bitcoin’i süsteem võimaldab jälgida iga bitcoin’i liikumist algusest lõpuni.

Tavapäraselt krüptoraha nõrkusena nimetatav anonüümsus ei ole ainult nõrkus. Kuna kõikide transaktsioonide ajalugu on nähtav, on mõnes mõttes tegemist palju avatuma süsteemiga kui tavapärane pangasüsteem. Anonüümsus selles süsteemis on ainult näiline. Analüüsides tehingute mustreid, saab hinnata tehingute tegijate motiive ja neid vajaduse korral ka tuvastada. Samuti kaotavad krüptorahaga tehingute tegijad anonüümsuse sidudes ostu-müügi korral oma isiku mingi pangakontoga.

Kui raharingluses ei ole võimalik jälgida konkreetsete pangatähtede liikumist, siis Bitcoini süsteem võimaldab jälgida iga bitcoin’i liikumist algusest lõpuni.

Krüptoraha ülekandeid iseloomustab suur kiirus. Ülekanne ise toimub n.ö momentaalselt, sellele lisandub ülekande kinnitamine ehk usalduse tekitamine tehinguploki moodustamise (proof of work) kaudu, mis võtab bitcoin’i puhul aega u 10 minutit. Iga lisanduv plokk kinnitab makse veelkord üle ja makset pole võimalik enam tagasi kutsuda. Tehing loetakse kokkuleppeliselt piisava usaldusväärsusega kinnitatuks, kui see asub 6 ploki sügavusel, seega tagab 10 minuti reegel usaldusväärse kinnituse u 1 tunni jooksul. Samas võib tehingu osapool tehingut aktsepteerida ka pärast selle tehinguploki moodustamist, millesse konkreetne tehing kuulub, ja mitte oodata järgnevaid kinnitusi.

Samuti näeb algoritm ette, millised tehingud on kõrgema prioriteediga ja mis tuleb tehinguplokkidesse kaasata eelisjärjekorras. Näiteks on kõrgema prioriteediga suuremate summadega tehtavad tehingud ja tehingud bitcoin’idega, millega pole pikemat aega tehinguid tehtud. Väikesed, vahendustasuta tehingud võivad pikka aega tehinguplokkidesse lülitamist oodata.

Krüptoraha ülekanded on praegu tasuta või väga väikese ülekandetasuga. Näiteks maksab iga järgmise 1 kBe+23 suuruse andmemahuga transaktsioon 10 000 satoshi’t ehk 5 USA senti. Selline väike ülekandetasu on võimalik, kuna kaevandajaid saab veel premeerida uute bitcoin’idega. Mida edasi, seda väiksemaks jääb selline premeerimisvõimalus ning tekib vajadus ülekandetasude kehtestamiseks. Praegu ei ole ülekandetasude maksmine kohustuslik, aga see kiirendab tehingu kinnitamisprotseduuri.

Nõrkused

Tegemist on detsentraliseeritud emissiooniga, mistõttu puudub keskne vastutav osapool ning krüptoraha kasutamine maksevahendina toimub inimeste endi riisikol. Võrdluseks: kasutades mõne panga või muu makseasutuse teenuseid e-ostu tegemiseks internetis, on petturluse korral võimalik tehingut tagasi pöörata ehk inimese raha on kaitstud. Krüptoraha puhul ei ole inimesel petturluse korral kellegi poole pöörduda: kuna keskset makseteenuse pakkujat ei eksisteeri, siis pole ka kellegi vastu võimalik nõuet esitada. Isegi kui leidub abivalmis riigiasutus – näiteks politsei poole võib inimene alati pöörduda – peab arvestama, et selle saaja tuvastamine ja raha tagasi nõudmine võib osutuda üsna ebarealistlikuks ning võimatuks väljakutseks.

Kuna krüptoraha on klassikalise turustiihia reguleerida, on tema suurimaks nõrkuseks suur volatiilsus (vt Crypto-Currency Market Capitalizations). Vaatamata sellele on bitcoin’i investeerimine siiski väga ahvatlev, sest ennustatakse, et hinnatõusud jätkuvad (vt Bitcoin Price Prediction). Viimane omakorda süvendab krüptorahaga spekuleerimist. Bitcoin’i tavapärase kasutamise mõjutamine (hinnaga spekuleerimine, suure tootluse lubamine või kunstlikult suurema nõudluse tekitamine) võib lõpuks realiseeruda bitcoin’i kasutajate huve kahjustavalt. Näiteks Coinbase’i põhjal võiks öelda, et spekulantide ja n.ö igapäevaste maksete tegijate osakaalud on vastavalt 80% ja 20%.

Krüptoraha süsteemi üheks nõrgimaks lüliks on siiani peetud nn vahetusplatvorme ehk börse. Börside turvanõrkused kahjustavad teenuse kasutajate ning kokkuvõttes kogu bitcoin’i süsteemi huve. Tuntuim näide on Mt.Gox nimelise vahetusplatvormi sulgemine (sisuliselt pankrot) Jaapanis 2014a alguses, mille legendi järgi põhjustas ülekannete mõjutatavus (transaction malleability). Valdkonda pikaajaliselt uurinud Austria teadlased aga väidavad, et ülekannete mõjutatavusest võis kaduma minna kuni 400 bitcoin’i, mitte 850 000, nagu Mt.Gox teavitas. Vahetusplatvormide tööd halvavad oluliselt ka DDoS rünnakud (distributed denial of service attacks). Lisaks tuuakse börsidega seoses välja probleeme nende juhtimise ja klienditeenindusega. Börsid ei ole lihtsalt võimelised haldama kogu kliendimassi, mis on viimase aastaga tekkinud. Kuna krüptorahabörsid pole õiguslikult reguleeritud ega allu finantsjärelevalvele, on börsiomanike taust sageli hägune või nad on lausa anonüümsed.

Olulise nõrkusena nimetatakse sageli ka rahakoti lahendusi. Rahakotiga on seotud privaatvõtmete ehk turvakoodide haldamine, mille turvalisusele peavad tähelepanu pöörama nii vastavate lahenduste arendajad kui ka kasutajad. Eelkõige kasutatakse pahavara, mis otsib inimeste arvutitest bitcoin’i rahakotte ning turvakoode, mille abil bitcoin’id „rahakotist ära varastada“. Kõige rohkem on ohustatud võrguühendusega rahakotid − näiteks koduarvutis, tahvelarvutis või mobiiltelefonis asuvad rahakotid. Kaspersky avaldatud hinnangute kohaselt tehti 2013. aastal rahakottidele 6 miljonit rünnet ja tuvastati 1 miljon kannatanut (2012. aastal kandis 600 000 rahakotiomanikku kahju) (6-million-bitcoin-wallets-attacked-2013). Samas ei saa kindlalt väita, et veebilahenduste puhul on kasutusel kõikjal vajaliku tasemega kaitsemeetmed, nagu näitas meile inputs.io lugu (inputs.io). Kõige turvalisem on hoida oma bitcoin’i aadressi privaatset võtit offline seadmel või isegi paberil.

Suurim diskussioon toimub anonüümsuse teemadel. Ka palju eksperte on seisukohal, et süsteemi kasutavate klientide identifitseerimine ja AML (anti-money laundering) nõuete täitmine aitaks vähendada riske. Bitcoin’i süsteemile peale ehitatavate teenuste puhul võib klientide identifitseerimine muutuda kriitiliseks vajaduseks. Samas ei ole anonüümsust kasutatud ainult pahatahtlikel eesmärkidel, näiteks on inimesed suutnud krüptoraha tehingute anonüümsuse abil oma raha totalitaarsete riikide kontrolli alt välja tuua.

Unustada ei saa ka kogu Bitcoini süsteemi pahatahtliku ümberkorraldamise võimalusi. Eksisteerib reaalne risk, et keegi saavutab kontrolli rohkem kui 50 % arvutusvõimsuse üle ja korraldab nn „51% rünnaku“ ehk muudab ühepoolselt kogu süsteemi toimimist. Suurema tõenäosusega võivad sellise võimekuseni jõuda ühiskaevandajad ning nende koordineerijatel tekib võimalus soovi korral muuta kogu Bitcoini süsteemi avalikku raamatupidamisregistrit. Samas seab aga see koheselt ohtu kogu süsteemi usaldusväärsuse kasutajate ees ning see on nagu saagida oksa, millel ise istutakse.

Bitcoini süsteemi enda nõrkustest tulenevatele riskidele lisanduvad välise keskkonna tekitatud riskid. Bitcoini süsteemist arusaamine eeldab sügavaid teadmisi krüptograafias, mis paljudel kriitikutel kahjuks puuduvad. Üks enamlevinud on Bitcoini süsteemi kahtlustamine nn Ponzi skeemi kasutamises, mis kahtlemata ei ole tõene väide. Kuna pangad on üldjuhul Bitcoini süsteemi suhtes skeptilised kui mitte tõrjuvad, on krüptoraha tavavaluutaks vahetamine kohati keeruline ning pole haruldane, et pangad blokeerivad ülekandeid krüptosaitidele. Eelnevale saab lisada sageli esineva riikide tõrjuva või vaenuliku seisukoha või seisukoha puudumise. Eriti oluline on riikide seisukoht tehingute maksustamise suhtes.

Arvestades, et krüptorahal on väärtus ainult niikaua, kuni inimesed seda usaldavad ja selle järele on nõudlus, peab süsteem olema usaldusväärne. Protokollis ja tarkvaras tuleb kõik avastatavad vead kiiresti kõrvaldada. Samuti tuleb otsida lahendusi vahetuskursi stabiilsemaks muutmiseks. Täiendavalt tuleks tegeleda riskidega, mis tulenevad sellest, et bitcoin’i atraktiivsus muudab aktiivseks kurjategijad, kes tahavad ära kasutada inimeste usaldust (ostu-müügi ja spekuleerimise kaudu) või selle üldist anonüümsust (rahapesu kaudu).