Ühiskonna korraldamiseks on palju erinevaid meetodeid nagu näiteks varasemalt moes olnud, sotsialism, kommunism ning praegu eriti domineeriv kapitalism. Neil kõigil on kas siis eesmärgi või kõrvalnähuna üks ühine joon – võim ja kontroll koondub ühte tsentraalsesse punkti. Süsteem sai alguse koos tööstusrevolutsiooniga 19. ja 20. sajandil ning põhiidee on vabal turumajandusel, konkurentsil ning tootmisvahendite eraomandusel. Puhast kapitalismi aga täna kuskil maailmas ei eksisteeri, on erinevaid hübriide ning väga levinud on neokapitalism, kus domineerivad rahvusvahelised korporatsioonid ning suurettevõtted. Kogemused on näidanud, et neokapitalism on nendest kõigest aga kindlasti kõige jätkusuutmatum ning ennasthävitavam.
Süsteem on disainitud nii, et see põhineb majanduskasvul. Märkamatult on tähtsamale kohale kerkinud kasv ning suuremad kasuminumbrid kui inimväärtused. Energia jäävuse seaduse kohaselt saab kasv tulla aga alati kellegi või millegi arvelt, praegusel juhul siis keskkonna ning inimkonna enda arvelt.
Faktid näitavad, et inimkond on viimase sajandi jooksul tarbinud rohkem ressursse kui kogu oma eksistentsi jooksul kokku. Samas näitavad erinevad uuringud, et inimeste õnnelikkus on kõigi aegade kõige madalaim. Üks levinumaid hädasid on stress ja depressioon. Ehk siis ühelt poolt me oleme oma keskkonna ära koormanud ning teiselt poolt me ei ole siiski õnnelikud, pigem isegi vastupidi. Milleks küll?
Inimene on oma olemuselt mugav ning tihti ka hirmul teadmatuse ehk tuleviku ees. Seetõttu oleme me niivõrd kaua olnud kapitalismi kui süsteemi orjad.
Siinkohal tuleb appi krüptorahade evolutsioon, eesotsas Bitcoiniga, millel on väga suur potentsiaal tänast olukorda kardinaalselt muuta. Vaatleme lähemalt seda potentsiaali.
Kapitalismi majandusmootorit reguleerivaks muutujaks on keskselt kontrollitav raha kurss ja juhitud inflatsioon. Majandusteooria kohaselt on see vajalik selleks, et hoida muutuvates majanduskeskkondades raha väärtus languses ning sellega ergutada tarbimist. Teisalt tähendab see seda, et majandusmootoriks on sisuliselt keskkonna hävitamine.
Kõige levinum krüptoraha, Bitcoin on aga deflatsiooniline raha. Nii tema maksimaalne ühikute arv kui ka ühikute juurde tekkimine on matemaatiliselt ajas piiratud ja reeglitega süsteemi loomisel fikseeritud. See tähendab seda, et Bitcoin pigem piirab tarbimist ning tekitab turul automaatselt õige nõudluse/pakkumise tasakaalu. Teoorias võiks sellisel turul tõusta kasuminumbritest ning äride kasvust palju olulisemaks mootoriks inimeste endi eneseteostusvajadused, motivatsioon, aktsepteeritavus ning ühtekuuluvustunne. Väga tihti loeme järjekordset lugu, kuidas ärimees on materiaalselt väga rikas ning kindlustatud kuid ise tunnistab, et midagi on siiski puudu. Mis see midagi on?
Tänapäevane pangandussüsteem on keskselt kontrollitav ning juhitav tsentraliseeritud süsteem. Samas on tegemist ka palju haavatavama süsteemiga kui seda on detsentraliseeritud süsteemina krüptoraha. Piisab kui lõhkuda keskpunkt ja kogu ülejäänud hirearhia on halvatud. Krüptorahadel puudub keskpunkt. Informatsioon väärtuste kohta on võrdselt ning turvaliselt ära jagatud väikesteks osadeks kõigi süsteemi kasutajate vahel. Süsteemiga liitunud kasutajad aktsepteerivad automaatselt süsteemi reegleid. Selline disain on oluliselt tugevam ja dünaamilisem. Kuni on teatud eeldused süsteemi toimimiseks olemas nagu energia, usk ja kasutajad, on süsteemi sisuliselt võimatu halvata ning sisemiselt manipuleerida.
Täna kehtiv n.ö. liberaalne vabaturumajandus ei ole tegelikult vaba sest maksab suurkorporatsioonide sõna. Kuna tähtsamal kohal on kasv ja kasuminumbri säilitamine, siis ohtu kujutavad väikesed idufirmad kas ostetakse enne üle kui nad konkurentsivõimeliseks saavad või likvideeritakse nad juba eos erinevate sanktsioonidega. Loomulikult on mõned erandid kuid kõigest erandid. Selle tulemuseks näeme erinevates valdkondades, kuidas konkurents hääbub ning kontroll ja võim on koondunud suurkorporatsioonide kätte.
Kujutagem korra ette turgu, kus on käibevahendina kasutusel krüptoraha, mille väärtus pikas perspektiivis tõuseb. Tekib ostujõud, kus tarbijad mõtlevad enne tõsiselt järele, kas neil ikka on antud asja või teenust vaja või mitte, sest väärtust krüptorahas hoides tõuseb ta ajas. Teiselt poolt on vastas kaupmehed, kes reguleerivad oma kauba hinda raha väärtuse muutuste järgi kuni just nende kaup ära ostetakse. Sellises turumajanduses saab kvantiteedist tähtsamaks kvaliteet ja see kutsub samuti mõistlikule tarbimisele ning piirab efektiivselt ka laenuturgu. Kuna kasum ja kasv pole enam nii olulised, võib säilida ka suurem konkurents, valikud ning kaob nii suur vajadus kontrollida ja konkurente üles osta.
Kokkuvõtteks usun ja loodan siiralt, et krüptorahade evolutsioon muudab meie tänast kapitalismist nõretavat maailma ja selle all hääbuvat keskkonda oluliselt paremaks, luues aluse mingile täiesti uuele, meile võibolla veel teadmatule, õnnelikumale ja jätkusuutlikkumale ühiskonnakorraldussüsteemile. Kusjuures me saame kõik sellele edukalt kaasa aidata, kasutades erinevaid krüptorahasi.